Maastikuarhitektuur algusest tänapäevani

Sellel postitusel on 1 vastus

Peeter Vassiljev
Eesti Loodus 5/2000

 

Maastikuarhitektuuri alguseks võib pidada iidset aiakunsti, kuna just muistsete aedade rajamisel hakati esteetilistel kaalutlustel maastikupilti sihilikult muutma.

Esimesed iluaiad, mille loomisel kasutati tolle aja mõistes meeletuid ressursse ning orjade tööjõudu, oli ülikute lõbu. Kõige kuulsamad on seitsme maailmaime hulka kuuluvad Semiramise rippaiad. Legend räägib, et Babüloni kuningas Semiramis lasi 8. sajandil e.m.a. oma välismaalannast kaasale ehitada rippaiad (tänapäeva mõistes katusaiad), et nood naisele kodumaad ja selle loodust meenutaksid.

 

Kreeka ja Rooma linnaelamute sisehoove ehtisid aiad, mis pakkusid silmailu ning kaitsesid kõrvetava päikese eest. Märkimist väärivad paplite (lad. k. populus) all peetud Rooma kodanike (populus Romanus) koosolekud, mille järgi puud oma nimegi said. Seegi näitab, kui tähtsaks haljastust tollal peeti.

 

Ka kristlikud mungad tegelesid aiandusega ning kloostrite sisehoovid olid omamoodi botaanikaaiad. Hilisema keskaja kristlikus kultuuris hakati aedu seostama Eedeni aiaga ning neid püüti kujundada kui killukest paradiisist. Nendest omakorda arenes välja suhteliselt korrapärase põhiplaaniga Itaalia renessanssaed, milles kasutati lopsakaid taimi, voolavat vett ja kauneid skulptuure. Kõik see kokku pidi inimest rahustama ning ülevamaks ja paremaks muutma.

 

Siis tulid pargid

 

Prantsuse priiskav ja võimukas valitsejakultuur ning seda toetav filosoofia oli arvamusel, et inimene on valitseja, kes allutab oma võimule isegi looduse. Nii hakatigi rajama hiigelaedu ja parke, mille tegelik eesmärk oli väljendada üliku kõikvõimsust ja rikkust.

 

Eredaim näide siinkohal on André le Nótre'i (1613-1700) planeeritud Versailles' park (1661). Aed oli rangelt geomeetrilise kujundusega: kogu taimestik geomeetrilisteks vormideks pöetud või keerukas-kõveraiks kujundeiks seatud. Siinkohal peab tunnistama, et inimese kõikvõimsust näidates oli tegu puhtal kujul enesepettusega - pügamist taluvad vaid vähesed taimeliigid ning isegi Versailles' plaanil võib märgata loodustingimustest tulenevat ebasümmeetrilisust.

 

Avalikud pargid ja linna haljasalad

 

Humanistliku filosoofiaga kaasnes kuningaparkide avamine jõukamale linnarahvale. Veelgi liberaalsemaks läks asi siis, kui tekkis Jaapani aedu jäljendav inglise maastikupargi stiil. Inglise maastikupark oli vabakujulise plaaniga territoorium, kus metsatukad ja karjamaalapid kombineerusid kõverate teede, ojade-tiikide, hoonete ning spetsiaalselt ehitatud lossivaremete ja juhuslikult paigutatud kividega. Omamoodi oli siin tegu kujunduse abil maastiku parandamise, mitte enam lausmuutmisega.

 

Samal ajal arenes tööstus, tekkisid suured tööstuslinnad ning vabrikutööliste linnajaod. Algselt sealsete elanike tervisele tähelepanu ei pööratud ning vabrikantide rahadega rajatud puitelamud seisid tihedalt üksteise kõrval nagu näiteks Tartu Supilinnas. Vaba tööjõu hulga vähenedes märgati paraku, et tööliste tervis ja töövõime pole kiita, ning hakati viimaks mõtlema töölislinnakute elukeskkonna parandamisele. Teostati idee luua parke, kus inimesed saaksid puhata ja lõõgastuda, ning pöörati suuremat tähelepanu linna haljastusele.

 

Kõige tuntum park sellest ajast on tänapäeva maastikuarhitektuuri isaks nimetatud Frederic Law Olmstedi (1822-1903) Central Park New Yorkis. Olmsted projekteeris ka teiste Ameerika Ühendriikide suurlinnade keskparke ja avalikke alasid. Tema oli see, kes võttis esmakordselt kasutusele termini maastikuarhitektuur.

 

Linnaplaneerimise teooriad

 

Kuna tekkinud oli uus teadus- ja kunstiharu, hakati aktiivselt tegelema selle teooriate arendamisega. Üks tegevusvaldkondi oli linnaplaneerimine eesmärgiga välja töötada ideaalse linna mudel. Nii sündiski idee kontsentriliste vöönditega aedlinnadest, mis mahutaksid umbes 30 000 elanikku ning oleksid raudtee abil ühendatud teiste samasuguste linnadega. Aedlinna keskel asus keskväljak, kuhu koondusid kiirjad teed. Sealt väljaspool paiknesid koolide ja sotsiaalasutuste, elamu- ning tööstusvööndid vaheldumisi haljasvöönditega. Aedlinnade idee jälgi võib leida ka Eestis, näiteks Tartus Tähtveres.

 

Peale Teist maailmasõda oli paljudes linnades märkimisväärne osa hoonetest hävinud ning nende asemele tuli kiiresti ehitada uued ja paremad. Valitses postmodernistlik tõekspidamine, et ehitis olgu lihtne ja odav. See saavutati betoonpaneelide kasutuselevõtuga. Teisalt rõhutati tervislikkust, mille pidi tagama rohke värske õhk ja piisav päikesepaiste. Nõnda ehitatigi odavaid ja arhitektuuriliselt lihtsaid paneelelamuid, mis olid õhu ja valguse tagamiseks paigutatud joondu ning mille vahele ei istutatud päikest ja õhku varjavaid puid. Sellise "tervisliku" planeerimise tulemust mäletame kõik…

 

Tänapäev

 

Tänapäeval pööratakse suurt tähelepanu inimesele, tema emotsioonidele ja käitumisele. Välja on arendatud mitmed teooriad maastiku ja inimpsüühika vahelistest seostest. Nii näiteks on teada, et keskkond võib soosida või pärssida inimeste omavahelist läbikäimist linnas ning mõjutada kuritegevuse taset. Suurt tähelepanu pööratakse rekreatsioonile, vaba aja veetmise võimaluste mitmekesistamisele ning keskkonna säästmisele. Lisaks puhtpraktiliste lahendustega projektidele tehakse ka abstraktsemaid, kunstilise väärtusega töid. Skandinaavias näiteks planeeritakse spetsiaalselt, kuidas heinapalle põllule jätta ning mis värvi kilesid nende pakendamiseks kasutada. Luuakse maastikuskulptuure, kus pinnasest ehitatakse kunstilise väärtusega, skulptuurisarnaseid reljeefseid vorme ning maapinnapilte. Näiteks tekitatakse viljapõllule kündmise või põletamise teel kõrgemalt vaadeldavaid kujutisi.

 

Loodud on ka erinevaid rahvuslikke ja rahvusvahelisi erialaorganisatsioone. Kogu maailma maastikuarhitekte ühendab Rahvusvaheline Maastikuarhitektide Föderatsioon IFLA (International Federation of Landscape Architects), mis korraldab iga-aastasi konverentse ja koordineerib infovahetust liikmesorganisatsioonide vahel. Sagedasi kokkutulekuid ja konverentse korraldab ka tudengeid ühendav Euroopa Maastikuarhitektuuri Tudengite Assotsiatsioon ELASA (European Landscape Architecture Students' Association).

Kõige suuremat tuntust ja kiitust on pälvinud Taani, Hollandi ja Rootsi maastikuarhitektid. Maailmakuulus on Taanis Louisianias Moodsa Kunsti Muuseum, mille hoone ja park on omaette kunstiväärtused. Märkimist väärib Ameerika Ühendriikide panus maastikuarhitektuuri teooriasse, informatsiooni levikusse ja rahvusvahelistesse suhetesse mitme rahvusvaheliselt tunnustatud ajakirja, teaduspublikatsioonide, raamatute ja projekteerimistarkvara näol.

 

Tänapäev Eestis

 

Vaatamata eriala uudsusele Eestis, on siingi arvestatavaid projekteerimisbüroosid ja spetsialiste, kes loovad kõrgetasemelist maastikuarhitektuuri. Tugev potentsiaal on Eesti Põllumajandusülikooli keskkonnakaitse instituudil, kus koolitatakse kõrgharidusega maastikuarhitekte. Teistelt erialadelt ümberõppinutele on pidevalt lisandumas spetsiaalse väljaõppega noored: kutsekooli tasemel õpetatakse maastikuarhitektuuri Räpinas ja Luual, bakalaureuse- ja magistrikraadi saab taotleda ülalmainitud instituudis. Ometi ei ole maastikuarhitektuuri tähtsust planeerimistegevuses kõikjal veel mõistetud. Sageli teevad arhitektid, insenerid, linnaplaneerijad ja maakorraldajad planeeringuid vaid protseduurireeglite täitmiseks. Sisulist arendust ei toimu, kuna puuduvad elementaarsemadki teadmised välisruumide ja elusorganismide vahelistest seostest.

 

Koomiline, kuid ka kahetsusväärne näib eksimus, kui linna keskväljaku kujunduse konkursi võidab töö, milles halli nulgu võhiklikult kuuseks nimetatakse. Kui aga linna üldplaneeringus ainult mainitakse ühistranspordi ja jalgrattaliikluse tähtsust teemat ennast üheski peatükis käsitlemata, on see juba väga kurb. Ka põhjalikult läbitöötatud liiklusskeem ei pruugi üha kasvava autohulga tõttu ikkagi tulemuslikult toimida, kui pole võetud midagi ette jalgratta- ja bussi, trammi- ning trolliliikluse parandamiseks.

 

Kõigile on tuttavad nõukogudeaegsed tööstusrajatised ja Lasnamägi ning selliste paikade puudulik planeering. Kuid vähesed meist teadvustavad rikkuritele mõeldud uusasunduste rajamise ja supermarket`ite kesklinna ehitamise eksimuslikkust. Arvamus, et koos kõrge võrkaia ja turvafirmaga tuleb ka turvalisus, on vaid illusioon. Meeldiv elukeskkond ja turvalisus luuakse sotsiaalse läbikäimise ja avatuse kaudu, milles oma osa etendab välisruumide õige planeerimine.

Vigu väliskeskkonna planeerimises jääb vähemaks. Nüüd, mil Eestis on tõusnud huvi ja nõudlus välisruumidega tegeleva teadus- ja kunstiharu järele, on maastikuarhitektide ja planeerijate ülesanne eelkäijate vigu vältida ning luua parem elukeskkond. Planeerides ei tohi mõelda endale või firmale ega püüda kerge vaevaga ära elada. Planeerige inimestele, siis pälvite nende tunnustuse!

Eelmine
Kes me oleme, maastikuarhitektid?
Järgmine
Kust kõik alguse sai

1 vastus

mingi kommentaari-bugi on siin.. admin, 3. juuni 2008

Lisa kommentaar

Email again: