Kust kõik alguse sai

Iseenesest oleks ju päevakohane rääkida sünnist seoses mõne ümmargusema sünnipäevaga, näiteks seltsi 10. sünnipäeval aga küll seda jõuab teha kui aeg käes. Tänast päeva seob aastaga 1999 ELASA, mis annab põhjust tookordsel sündmusel peatuda.

Niisiis, aasta 1999, Pariis, ELASA. Just need oli aeg, koht ja sündmus, mis andsid lõpliku tõuke idee realiseemiseks. Tookordsesse Eesti delegatsiooni kuulusid Remi, Kadi, Valdeko ja mina. Suurejoonelisel ELASA põhimiitingul pikalt peatuda ei tahaks, seda on oma toorkordses kirjutises teinud Remi aga tahaks meenutada kahte asja. Esiteks oli see miiting, mil pakuti eestilastele järgmise ELASA korraldamise võimalust ning kohapeal tuli langetada otsus, kas saame sellega hakkama või ootame veel, nagu seda oli varasemate pakkumiste ajal tehtud. Tõenäoliselt on ka tänase ELASA minimiitingu korraldamise tiim minuga nõus, et asi ei sünni iseenesest ja vastutust on omajagu. Seega lisaks otsustamisele saime aru, et võtame ka koheselt vastutuse kahe asja organiseerimiseks, sest lisaks miitingu korraldamisele (ELASA 2000) oli vaja luua ka organisatsioon, kes suudaks ja tahaks sellist üritust korradada. Alustada tuli peaaegu tühjalt kohalt. Nagu kõik täna teavad sai loodud selts ja korraldatud miiting ELASA 2000 (tookord siis põhimiiting). Pariisis võetud vastutust aitasid jagada paljud, kes selti loomisel aktiivselt osalesid ning ka 2000 suvel ELASA 2000 korraldamisele alla õla alla panid.

Lisaks sellele on mul veel üks mälestus, mida tahaksid teiega jagada. Nimelt on tradistioon, et järgmine korraldajamaa istutab ELASAl puu. Nii ka tookord kaheksa aastat tagasi Pariisis, kus meil oli võimalus istutada puu Versaillese kuninglikku köögiviljaaeda. Eelmisel nädalal koos TTÜ maastikuarhitektidega Pariisi külastades sain mahti ka köögiviljaaeda sisse põigata. Pean ausalt tunnistama, et suur oli minu ärevus, kui ma vana tuntud teed pidi selle koha poole sammusin, kus pidi kasvama minu istutatud puu... kasvab, ei kasva, kasvab... teiste puude kõrval kasvas õunapuu, ilusti spaleeri kujundatud nii nagu ühele kuninglikule aiale kohane. Nii nagu on sirgunud seltsist juba puberteediealine jõnglane on ka õunapuud puuviljaaias saavutanud spaleerpuude kohta ilusad mõõtmed. Ja jälle on algamas ELASA...

Noored puud on mulda saanud, labidaid hoiavad Valdeko, Nele ja Kadi. Remi lehvitab lippu. Pildil on ka istutajatel silma peal hoidnud Versaillese kuningliku köögiviljaaia aednikud.